Tere!
Aega on jäänud umbes-täpselt kaks kuud.
Aega, et eostada teine laps.
Aega, et veel kodus olla ja lastele pühenduda.
Aega, et elu enda soovide järgi käima saada.
Esimese lapse saamine läks meil mehega kiirelt. Napid kolm kuud ning oligi pisike kõhubeebi olemas. Lootsin (ei teagi nüüd, mis põhjusel), et selgi korral läheb sama libedalt.. kuid võta näpust.
Ega me selle plaaniga ka muidugi suht hilja alles nö lagedale tulime. Detsembrist alates käib "töö eesmärgi nimel".
Nüüd siis terendab juba suvi varsti ning siison juba minu rong läinud. Pean siin silmas seda, et laste vahe oleks 2a6k, et säiliks endine emapalk ja muud hüved. Ma lihtsalt arvan seda, et kui vahepeal tööle tagasi pean minema siis aasta-paari pärast uuesti "beebi-maailma" enam taha tulla tagasi. Praegu on hea hoog sees ja sisemuses selle koduse emme-eluga väga ära harjunud. Tööle naastes tuleb kõik see endine elu taas meelde ning siis uuesti loobuda juba tunduvalt raskem.
Olen ise peres vanem laps. Noorem õde on minust pea 3a noorem. Tean, kui tore ja vajalik on see, et sul oleks õde-vend olemas. Nii lapseeas mängukaaslasena kui ka täiskasvanuna nõuandjana vms.
Hakkangi nüüd vaikselt kalendris päevi kriipsutama ja lootma, et üks neist kahest järelejäänud "tsüklist" osutub/muutub rõõmsaks üllatuseks.
No comments:
Post a Comment