Samas, päris hulluks ma selle plaanimisega nüüd ka ei taha minna. Emakesele Loodusele tuleb ikka ka oma osa jätta. Elus on ju asju/protsesse, mida ei saa inimene 100% kontrollida ning lapse saamine on minu meelest üks neist. Liialt stressi minna ja siis lihtsalt "tuimalt seksida nädal aega iga päev" pole ka päris õige. Osadel ju piisab ka ainult ühest korras ja ongi tehtud. Usun, et tuleb olla õigesti häälestatud ja õigel lainel.. siis loksuvad kõik muud asjad ise paika! Vähemalt mina usun seda ja loodan, et see nii toimib ka :)
Rääkisin mehele ka eile, et hakkasin blogitama ning tema ainult muigas. Ju pidas seda minu järjekordseks "projektiks".. ega tal muidugi on õigus, kuna mul tihti neid hetki läbi käib, kus tahan seda-teist-ja-kolmandat ning kõike korraga. Kuid nüüd tahaks ikka midagi südamega teha ning hingega asja juures olla. Sellest ju lihtsalt oleneb nii palju! Minu pisike tütreke saaks siis vanema õe staatuse ning mina saan taaskord läbi käia need imelised 9-kuud last oodates!
Imestan siiani, kus minus on peidus olnud siiani kõik see tasakaalukus, empaatia, suur süda ning muretsemine. Varem mul selliseid tundeid nii suurel määral ei olnud. Tore oleks ju teada saada, kui suureks on ema süda valmis kasvama, kui perre lisandub järjekordne laps?! Mees ka küsis kunagi, et kui saame teise lapse siis kuidas ja mismoodi ma teda armastama saan hakata, kui kogu südame vallutanud esiklaps :) Lugesin kuskilt, et peale sünnitust 1-2 päeva jooksul tekib südames "vajalik muutus" ning siis ongi korras :) Siis mahuvad südamesse mõlemad lapsed. Võrdsetena. Maailma Kõige Tähtsamatena.
No comments:
Post a Comment